Standard selle taga
Lennufirmade pardakaardid kasutavad andmepaigutust, mille määrab IATA resolutsioon 792, vöötkoodiga pardakaardi standard. See võimaldab iga lennufirma või lennujaama skanneril lugeda mis tahes vedaja pardakaarti, sealhulgas ühendlendude puhul.
IATA liikmed läksid 2000. aastatel magnetribaga pardakaartidelt üle vöötkoodiga pardakaartidele ja tööstusharu jõudis BCBP täieliku kasutuselevõtuni umbes 2010. aastaks.
Milliseid vöötkoodi tüüpe kasutatakse
Prinditud pardakaardid kasutavad PDF417, mis on virnastatud lineaarne vöötkood. Telefoni ekraanil kuvatavad mobiilsed pardakaardid võivad kasutada Aztec-, QR- või Data Matrix-koodi, kusjuures Aztec on eriti levinud lennufirmade rakendustes ja telefoni rahakotikaartides.
Sees olevad andmed on sama fikseeritud vorminguga tekst, olenemata kasutatavast sümboloogiast, seega peegeldab vöötkoodi tüüp peamiselt seda, millega skannerid ja kandja kõige paremini hakkama saavad.
Mida vöötkood sisaldab
Andmed on enamasti lihtne krüpteerimata tekst fikseeritud laiusega väljadel ja iga vöötkoodilugeja saab selle dekodeerida. Kohustuslik osa hõlmab iga lennulõiku ja valikulised väljad võivad lisada näiteks püsireisija numbreid, millele järgneb valikuline turvaallkiri.
- Reisija nimi (perekonnanimi ja eesnimi)
- Broneeringuviide (PNR-kood)
- Lähte- ja sihtlennujaama koodid
- Lennufirma ja lennu number
- Lennu kuupäev aasta päevana
- Salong, iste ja registreerimisjärjekorra number
Miks ei tasu pardakaardi fotot postitada
Pardakaardi foto, isegi ainult vöötkood, võib paljastada reisija nime ja broneeringuviite. Nende kahe andmega saab sageli lennufirma veebilehel broneeringusse sisse logida, näha isikuandmeid ja mõnel juhul reisi muuta või tühistada.
Turvalisem on hoida pardakaarte privaatsena ja hävitada prinditud kaardid pärast reisi purustajas, mitte neid tervelt minema visata.