Päritolu ja laiem kasutus
Reed–Solomoni koode kirjeldasid Irving S. Reed ja Gustave Solomon 1960. aastal. Need töötavad tervete sümbolitega, tavaliselt baitidega, mitte üksikute bittidega, mistõttu sobivad need hästi kahjustuste lainete, näiteks kriimu või plekiga toimetulekuks.
Sama koodide perekond kaitseb andmeid CD-, DVD- ja Blu-ray-plaatidel, mõnes digitelevisiooni- ja satelliitliinis ning teistes 2D-vöötkoodides, sealhulgas Data Matrix ECC 200, Aztec code ja PDF417.
Kuidas QR-koodid seda kasutavad
QR-kood käsitleb iga 8-bitist koodisõna lõpliku korpuse GF(256) elemendina, mis on ehitatud primitiivse polünoomiga x^8 + x^4 + x^3 + x^2 + 1 (hex 0x11D). Andmete koodisõnad jagatakse generaatorpolünoomiga ja jääk muutub nendele lisatavateks veaparanduse koodisõnadeks.
Suuremad koodid jagavad oma andmed mitmeks plokiks, millest igaühel on oma veaparanduse koodisõnad. Plokid põimitakse koodisõnade ruudustikku paigutamisel, nii et üksik kahjustus jaotub paljude plokkide vahel, mitte ei ületa ühte.
Kui palju see parandada suudab
Kui plokis on n veaparanduse koodisõna, suudab dekooder parandada kuni n/2 koodisõna, mille asukoht on teadmata, või kuni n koodisõna, mille asukoht on teada, mida nimetatakse kustutusteks. Segajuhtumite puhul kehtib reegel, et iga viga loeb kahekordselt ja iga kustutus ühekordselt.
Sellepärast saab kood, mille puhta tasase ala katab logo, ikkagi skannida: nutikas lugeja võib kaetud piirkonda käsitleda kustutustena, juhuslikku kahjustust on aga raskem parandada, sest dekooder peab selle kõigepealt leidma.
- Teadmata vead: kuni pool EC-koodisõnade arvust
- Kustutused (teada asukohad): kuni EC-koodisõnade arv
- Korpus: GF(256), polünoom 0x11D
- Plokid põimitakse, et jaotada lainetena tulevat kahjustust