Vorming WIFI:
Wi-Fi QR-kood sisaldab ühte tekstirida, mis algab tekstiga WIFI: ja loetleb semikoolonitega eraldatud väljad, lõpetades kahe semikooloniga. Tavalise kodu- või kontorivõrgu puhul on see WIFI:T:WPA;S:MyNetwork;P:secret;; kus T on turvatüüp, S võrgu nimi (SSID) ja P parool.
Vorming kasvas välja avatud lähtekoodiga vöötkoodilugejate projektidest ja sai de facto tavaks. Wi-Fi Alliance'i WPA3 spetsifikatsiooni hilisemad väljaanded kirjeldavad tihedalt seotud URI vormingut, mis lisab valikulised väljad uuemate turvafunktsioonide jaoks.
- T: turvatüüp, tavaliselt WPA, WEP või nopass avatud võrgu jaoks
- S: võrgu nimi (SSID) täpselt nii, nagu see kuvatakse, tõstutundlik
- P: parool; avatud võrgu puhul jätke ära
- H:true tähistab peidetud võrku, mis ei edasta oma nime
Turvatüübid ja erimärgid
Väärtust WPA kasutatakse WPA, WPA2 ja praktikas enamiku WPA3 isiklike võrkude jaoks, sest telefonid lepivad täpse protokolli kokku ühendumisel. WEP on aegunud ja ebaturvaline ning nopass on avatud võrkude jaoks, millel pole parooli. Ettevõttevõrke, mis nõuavad kasutajanime ja sertifikaati, see lihtne vorming hästi ei teeni.
Kui võrgu nimi või parool sisaldab langjoont, semikoolonit, koma, koolonit või jutumärki, tuleb see märk langjoonega kaitsta. Näiteks parool pass;word kodeeritakse kujul pass\;word. Selle valesti tegemine on üks levinumaid põhjuseid, miks Wi-Fi kood skannib, kuid ei ühendu.
Telefonide tugi ja hea tava
iPhone'i sisseehitatud kaamerarakendused (umbes iOS 11-st alates) ja Androidis (umbes Android 10-st alates) tunnevad Wi-Fi koode ära ja pakuvad võrguga ühendumist. Vanemad telefonid võivad vajada eraldi skannerirakendust.
Parool on koodi sees salvestatud lihttekstina, seega saab selle lugeda igaüks, kes koodi skannida saab. Külalisvõrgud sobivad hästi ja koodi tuleb uuesti luua alati, kui parool muutub, sest tekst on prinditud pildis fikseeritud.